Betooni värvimise valikut kaaludes tasub nõu pidada betoonitootja ja ehitajaga. Betoonimeistri kvaliteedijuhi Lauri Labe sõnul on koostöö hädavajalik, et nii tellijal kui tegijatel oleks tulemusest üks arusaam. “Kui me räägime värvilise betooni valmistamisest, siis seda tehakse pigmenteerimisega. Samas tasuks teada, et mida erilisem värv, seda kallimaks kujuneb betooni hind. Pigmentide valmistamiseks kasutatakse erinevaid metallioksiide ja need tuleb tihti mujalt riikidest tellida. Näiteks sinine betoon saadakse koobalti baasilt ja sellise pigmendiga betooni kuupmeetri hind on kokkuvõttes 10 korda kallim, kui tavalise halli betooni kuupmeeter.” Ehkki kõikide värvide saamiseks pole vaja nii suurt hinda maksta, tuleb lisakuluga siiski arvestada.
Nagu merekivid
Labe sõnul kehtib sama ka valge betooni kohta, mida on võimalik toota ilma pigmente lisamata “Eestis pole saada valge betooni tootmiseks vajalikke materjale, sest valge betoon saadakse valgest tsemendist, mida tehakse näiteks Taanis,” räägib Labe lisades, et on olemas ka valged pigmendid, aga päris lumivalget tulemust nendega ei saa.
Kvaliteedijuhi kinnitusel võibki tellija mõnikord üllatuda, et pigmenteeritud betooni toon ei jää kirgas, sest kuigivõrd jääb tsemendi hall toon ikka oma mõju andma. “Ilmselt on paljudele inimestele tuttav olukord, kus mõni kivi meres tundub olevat ilusat erksat värvi. Järgmisel päeval korralikult kuivanuna on värv juba oluliselt tuhmim. Pigmenteeritud betooniga on sama lugu – märjana on värv intensiivsem,” võrdleb ta. Et tellija tulemusest aegsasti pildi ette saaks, teevad betoonitootjad vahel laboris katsepartii. “Näiteks oli meil vaja valmistada Tallinna uue kruiisiterminali sisetreppide jaoks musta värvi betooni. Katsetasime mitut erinevat pigmenti ja tegime proovitükid, mille seast arhitekt valis sobiva.”
Tootja jaoks tähendab betooni pigmenteerimine äärmist ettevaatlikkust ja tähelepanelikkust. “Üldiselt on nii, et keset päeva me värvilist betooni ei tee, sest segisti peab olema täiesti puhas nii enne kui pärast. Seepärast on mõistlik jätta pigmenteeritud betooni tootmine, kas päeva algusesse või lõppu.” Isegi väga väike kogus värvi võib põhjustada palju tüli. Labe meenutab korda, kui Betoonimeister tegi Rotermanni kvartali arenduse rõdude jaoks punast betooni. “Värv oli pulbriline ja piisas paarist mahakukkunud terast, mille inimesed jalgadega laiali kandisid, et tehase ümbrus nägi välja nagu tapamaja.”
Kihid, mis toonivad ja kaitsevad
Peamiselt kasutatakse pigmenteeritud betooni väiksemate detailide valmistamiseks, kuna mahukate objektide puhul läheb kuupmeetri hind liiga kalliks. Pigmenteerimise kõrval on aga betoonile tooni andmiseks teisigi viise, teab rääkida Eesti Betooniühingu juhatuse liige Kalev Ramjalg. “Betooni muidugi ka lihtsalt värvitakse üle ja siis ei pruugi aru saadagi, mis seal all täpselt on. Selle kõrval on lasuurimine ja impregneerimine sellised töötlusviisid, mis betooni umbselt kinni ei kata,” räägib Betooniühingu juhatuse liige Kalev Ramjalg. Kui lasuurimist tehakse Eestis päris sageli, siis impregneerimine on siinmail vähem levinud ja seda on kogenematu silmaga ka keerulisem märgata, sest lisatud kiht on väha õhuke ning iga kriimuke ja mullike paistab läbi. “Ka impregneeriga on võimalik betoonile värvi anda või siis tooni ühtlustada, kuid see pole kõik. Impregneer moodustab nähtamatu õhukese kaitsva kihi, betoon ei saa märguda ja seda on võimalik hiljem ka puhastada.”
Kalev Ramjalg on käinud mitmel pool maailmas ringi ja kui ta näeb väga ühtlast ja puhta pinnaga betooni, siis on põhjust kahtlustada betoonikosmeetikat. “See on terve omaette keemiatööstus. Näiteks Jaapanis on palju betoonehitisi ja seal on täiesti tavaline, et viimane lihv antakse viimistlusmaterjalidega – et oleks parem betooni puhastada ja hooldada ning ühtlustada värvi erinevused. On pea võimatu garanteerida, et ühe hoone kõik valujärgud on täpipealt ühte tooni, seal hakkavad mängima välised mõjud nagu õhurõhk ja temperatuur ning ka materjal. Ka ühe karjääri eri servadest võetud killustik võib tekitada toonivahe, niisamuti eri partiide tsement.”
Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik
Betoonikosmeetika kasutamise osas pole Eestis veel täit üksmeelt. Täpsemalt just selles osas, kas töödeldud pinnaga betooni võib enam puhtaks betooniks nimetada. Kalev Ramjalg usub, et need debatid on valdkonnas veel lõplikult läbi arutamata, kuid kasutamises saab lõppkokkuvõttes määravaks see, mis on eesmärk. “Veatult puhas, ilma määrdumisjälgedeta ja ühtlases toonis betoonitööde tegemine on meistritöö. Sellisel objektil peab kehtima karm kord, mis väljendub ülimas hoolsuses, kohusetundes, puhtuses ja professionaalsuses. Tööd tehakse arvestusega, et pärast pole vaja parandada ega puhastada. Aga midagi juhtub siiski alati ja siis on otsustamise küsimus – kas teha uuesti või kasutada betoonikosmeetikat.”
Pigmenteeritud, värvitud ja muul moel toonitud betoon pakub vaheldust tavapärasele hallile. “Võimalusi on tohutult, lisaks eri värvivarjunditele saab anda betoonile impregneeriga ka kuldset või hõbedast kihti. Eesti arhitektidest on nii pigmenteeritud kui värvitud või lasuuritud betooni kasutanud oma töödes palju Martin Aunin, kelle tööks on lumivalged Järve Tornid või mitmevärviline Tetrise Ärimaja Mustamäel,” kinnitab Ramjalg. Aga ka naturaalne betoon ei pruugi igal pool hall olla. “Oleneb tsemendist, mida piirkonnas saab toota. Kui meil on hall, siis näiteks Itaalia puhta betooni värv on kollakama-beežikama tooniga ning Türgi klinkerist tsemendiga saab sinakama tooniga betooni.”
